Hiina kaguranniku lähedal asuv Taiwan ehk Formosa on väike saar Vaikses ookeanis. See on üks Aasia suurimaid majanduskeskusi ja üks tehnoloogialiidreid maailmas.
Alates 1949. aastast on Taiwanil olnud ebakindel poliitiline staatus. Kõik sai alguse Teise maailmasõja lõpust 1945. aastal, mis tõi kaasa kodusõja Mandri-Hiinas. Ühelt poolt oli Rahvuslik partei, Chiang Kai-Sheki juhitud Kuomintag ja teiselt poolt kommunistlik Partei, mille juhiks on Mao Tse Tung.
näe rohkem
Üheksandal majandusel planeedil, Brasiilias on vähemus kodanikke…
Teadlased kasutavad Vana-Egiptuse kunsti saladuste avamiseks tehnoloogiat...
Alates 1927. aastast Hiinas võimul olnud rahvuslased said lõpuks lüüa. Mao Zedongi võimul olles läksid Chiang Kai-Shek ja umbes 2 miljonit hiinlast Taiwanile varjupaika otsima.
Sel ajal oli Taiwan pärast alanud Jaapani domineerimise perioodi hiljuti Hiinale tagastatud aastal 1895, kui esimene Hiina-Jaapani sõda, ja lõppes 1945, kui II maailmasõda Maailm.
Chiang Kai-Shek moodustab saarel Ameerika Ühendriikide toetusel uue valitsuse, mis on sõltumatu Mandri-Hiina kommunistlikust režiimist: Natsionalistlik Hiina. Jaotus tugevdab tolleaegse rahvusvahelise geopoliitika pingelist õhkkonda, mida iseloomustas külm sõda ning vastandus USA ja selle kapitalistliku süsteemi vahel Nõukogude Liidu ja sotsialismiga.
Poliitiline vaenulikkus on veelgi ilmsem, kui Hiina rahvavabariik Mao Zedong liitus NSV Liiduga 1950. aastal, suhe kestis 1960. aastani. 1954. aastal, pärast Hiina Rahvavabariigi poolt Taiwani väina pommitamist, sõlmisid Taiwan ja USA vastastikuse kaitselepingu.
Ameerika majandusliku toetusega on Taiwanil erakordne kasv. Lõuna-Korea, Hongkongi ja Singapuri kõrval kuulub Aasia tiigrite esimesse rühma ka tollane natsionalistlik Hiina. Areng peegeldab elanikkonda, kelle elatustase on sarnane teiste riikidega nagu Ameerika Ühendriigid ja Jaapan.
Alates 1970. aastast muutub stsenaarium Taiwaniks. 1971. aastal asendati Taiwan ÜROs Hiina Rahvavabariigiga, mis peegeldab Mandri-Hiina ja Lääne suhete avanemist ja paranemist. 1979. aastal taastas USA diplomaatilised suhted Hiinaga ja viis oma saatkonna Taiwani pealinnast Taipeist üle Pekingisse. See teeb lõpu kaitselepingule, mille nad saarega sõlmisid. Majanduslik ja sõjaline toetus aga jätkub.
Vaatamata sellele, et Taiwanil oli Mandri-Hiina omast parem elukvaliteet, ei allunud ta ka demokraatlikule võimule. Chiang Kai-Shek valitses saart diktaatorliku sõjalise režiimi ajal, mis ei lõppenud isegi tema surmaga 1975. aastal, kuna natsionalistlik partei jääb võimule.
1988. aastal valitakse Taiwani esimene president Lee Teng-Hui. Vabad ja demokraatlikud valimised saabuvad 1990. aastatel. Kuid alles 2000. aastal valiti riigi esimene mittenatsionalistlik juht – Chen Shui-Bian Progressiivse Demokraatliku Partei (PDP) liikmest.
Chen Shui-Biani valimised on tekitanud arutelusid Taiwani staatuse üle, kuna PDP-l on saare iseseisvumist soodustav positsioon – positsioon, mis viis ta isegi tagasivalimiseni 2004.
Praegu on Taiwanil oma valitsus, rahvusvaluuta, relvajõud ja sõltumatud institutsioonid. Saar suutis sellist autonoomiat säilitada poliitika „Üks riik, kaks süsteemi” kaudu, mille vastu võttis Hiinas 1980. aastatel ja mis on vastu võetud ka Hongkongis ja Macaus, mis on erihalduspiirkonnad riik.
Tänapäeval nimetab Taiwan end Hiina Vabariigiks ja paljud peavad seda suveräänseks riigiks. Seda nimetatakse ka autonoomseks saareks ja lahkulöönud territooriumiks.
Hiina ja suurem osa rahvusvahelisest kogukonnast aga saart nii ei näe. Nende jaoks on Taiwan Hiina provints – mässuline, kuna iseseisvusmeelne liikumine on sellel territooriumil väga tugev.
Seetõttu on Taiwanil raskusi teiste riikidega diplomaatiliste suhete loomisel. Sellise positsiooni puhul on oht, et suhted Hiinaga, mis on üks suurimaid majandusjõude ja oluline osa maailma geopoliitikast, kuna riik väidab, et rahval ei saa olla suhteid Hiina ja Taiwaniga, vaid ainult üks nendest.
Pärast ÜROst lahkumist üritas Taiwan järjest uuesti rahvusvahelise institutsiooniga ühineda, mis aina süvendas pingeid Hiinaga. 2005. aastal kiitis riik parlamendis isegi heaks eraldumisvastase seaduse, mis lubab saare vastu jõudu kasutada, kui territoorium kuulutab välja iseseisvuse.
Taiwani tulevik on endiselt ebakindel. Saare praeguse presidendi Tsai Ing-Weni jaoks PDP-st ei nõustu Taiwan ühegi Hiina lepinguga, mis võiks hävitada territooriumi suveräänsuse ja demokraatia. Kuid vaatamata iseseisvusmeelse liikumise tugevusele saarel on rahvuslik partei, mis tunneb kaasa Pekingile ja sellest tulenevalt ühendamise ideele on viimastel aastatel tugevnenud valimised.
