Kui keegi sureb, tuleb lahendada palju bürokraatiat, eriti varade osas. Pärandusena nimetatakse hüvede, õiguste ja kohustuste kogumist, mille surnud isik jätab oma pärijatele. Ta jagab üle jäänud vara ja määrab, kui palju igale pärijale kuulub. Mis saab aga sellest surnu pärand ilma pärijateta? Kogu selle artikli jooksul räägime sellest, nii et vaadake seda.
Loe rohkem:Kuidas saada stabiilse liidu kaudu juurdepääs pärandile?
näe rohkem
Visuaalne väljakutse: leidke sõna "KOER" vaid 5…
Sõpruse astroloogia: 3 märki, mis on tõelised sõbrad
Üldiselt arvestab seadus inimestevahelisi suhteid. Seega kirjeldatakse kõiki neid, keda peetakse seaduslikeks. Seetõttu peavad surnud isiku vara seaduslikult valdama inimesed.
Tuntud ka kui seadusjärgsed pärijad, st need on inimesed, kellel on lahkunuga õiguslik seos, mis jätab osa pärandist neile. Tsiviilseadustiku artikkel 1829 määratleb, et seadusjärgsed pärijad on allpool kirjeldatud:
Mina: järeltulijad, konkureerivad üleelanud abikaasaga, välja arvatud juhul, kui viimane on surnuga abielus üldise osaduse või kohustusliku lahususe režiimi alusel; või kui osalise armulauarežiimi korral ei ole pärandi autor eraomandist lahkunud.
II: ülenejad, konkureerivad abikaasaga.
III: üleelanud abikaasa.
IV: tagatised.
Lamava pärandi esimene etapp toimub siis, kui keegi sureb pärijaid jätmata. Või teisiti öeldes on see siis, kui kaup kogutakse kokku ja valitakse usaldusisik, kes selle eest hoolitseb. Sel ajal otsitakse võimalikke pärijaid. Pärast seda, kui pärijat ikka pole, nimetatakse seda vabaks pärandiks. Kui see juhtub, antakse surnud isiku vara üle valitsusele. Sellest hoolimata on potentsiaalsetel omanikel aega kuni viis aastat hüvitiste taotlemiseks enne nende kehtivusaja lõppemist.
Kui sul aga pärijaid pole, võid alati jätta testamendi, milles on kirjas kõik soovid vara jagamiseks. Näiteks võib see olla mõeldud ühele inimesele või isegi organisatsioonidele ja ettevõtetele. Testament on tagatis surmajärgsele tulevikule, kuna see sisaldab inimese soovi, et vaidlusi ei tekiks. Teisisõnu näeb testament ette pärandvara korralduse pärast pärandaja surma.
