Et muinasjutud, mis esinevad laste igapäevaelus, on lühikesed kirjanduslikud jutustused. Selle põhieesmärk on esitada sõnum, millel on loo moraalselt puhtalt õpetlik iseloom.
Kokkuvõttes on tegelasteks tavaliselt loomad või väljamõeldud objektid. Nende lugusid räägitakse väikeste laste meelelahutuseks ja õpetamiseks, ergutades samal ajal nende arengut ja kujutlusvõimet.
A narratiiv "Lõvi ja hiir" omistatakse Aisopusele 6. sajandil eKr. C, ning õpetab mitte ainult kõige pisematele, vaid ka noortele ja täiskasvanutele, et olenemata suurusest peame kõik üksteist aitama.
Metsas tõusis päike võrratu säraga. Loomariigi jaoks algas uus päev. Ja loomad ärgates laisalt haigutasid ja soovisid üksteisele unist tere hommikut.
"Kuidas läheb, preili Öökull?"
– Hästi tehtud, härra Peacock!
"Kas magasite hästi, dr Monkey?"
– Nagu kuningas, Gavião!
Kuid segaduse tekitamiseks oli vaja ainult kuningat mainida. Kõik värisevad Lõvi möirgamise peale.
- Jumal aita mind! ütles madu.
- Ma jooksen! ütles elevant.
Kõik põgenevad ja mets tühjeneb riiulisse. Ma mõtlen... ainult üks on jäänud. Hajameelne hiir oli see, kes sel tunnil ärgates ei kuulnud isegi seda mürinat. Suurimas rahus ei pannud ta tähelegi, et Lõvikuningas tuli näljaselt ja otsis toitu. Teda nähes hüppas ta püsti ja haaras loomakesest kinni.
— Miks, vaata! hüüdis ta.
- Milline maitsev väike hiir!
Alles siis sai pisike kogu ohust aru ja tema ehmatus oli nii suur, et tekitas külmavärinad nabas.
- Ära söö mind, Lõvikuningas! ütles hiir hirmunult.
- Nii ei maitse ma ilma maitsestamiseta!
Aga metsaline oli juba valmis seda sööma, kui hiir, vaeseke, viimase kõne tegi.
– Palun, ma palun, mulle meeldib väga elada. Olen väga noor hiir, surra on liiga vara.
Lõvi kriimustas oma lakki, peegeldus hetkeks...
- Sul on õigus! rääkis pärast.
— Sa oled väga väike!
- Seekord ma sind ei söö! Ma annan sulle veel ühe võimaluse. Ju see suurus ei sobi mulle isegi näksimiseks!
– Aitäh, teie Majesteet! kergendatult, ütles hiir.
- Ma maksan ikkagi teie teo lahkuse eest.
– See on tõesti hea! naeris Lõvikuningas.
“Nii väike olend selliste pretensioonidega!
Ja vaest hiirt mõnitades läks ta sinna, kõikvõimas, teadmata, et oht teda ees ootab.
Kujutage ette, et metsaline komistas mööda rada kõndides ootamatult ja langes lõksu. Tundes end tabatuna, tundis Lõvi hirmu. Ta möirgas, käpas, aga sellest polnud kasu.
Just siis suure õnne või saatuse tahtel meie väike sõber sealt mööda sõitis. Seda nähes hüüdis ta kohe:
- Ära muretse, ma päästan su!
Ja siis näris ta köit, suutis ta vabastada.
See, kes seekord tänulik oli, oli Lõvi. Ta oli jälle vaba ja sai õppetunni:
Nõrgemate ja väiksemate puhul ärge kahelge hetkekski, sest suurus pole kunagi olnud ega saagi olema dokument.
