Tööstuse tugevnemisega 19. sajandil tekib uus sotsiaalne klass: tööstuslik tööklass ehk proletariaat. Tööstuse laienemine meelitas linnadesse tööd ja paremat elu otsima tuhandeid maatöölisi. See väljaränne suurtesse linnakeskustesse põhjustas aga rea sotsiaalseid muutusi. Lisaks linnade paisumisele, mis polnud struktuurselt valmis seda suurt hulka uusi elanikke vastu võtma, kohutavad tingimused tööliste elu ja töö mõju mõjutaks nende ühenduste, ametiühingute ja erakondade teket, kes on valmis oma eest võitlema õigusi.
Tööstuse kiire laienemine tekitas vajaduse suure hulga töötajate järele, kuid diskvalifitseerimine Nendest töötajatest tähendas see, et nad said kohutavat palka ja jäid nende poolt kehtestatud kurnava tempo lõksu ülemused. Selles pingelises keskkonnas arenes välja kolm olulist mõttevoolu: Liberalism, O Sotsialism ja Anarhism.
näe rohkem
Teadlased kasutavad Vana-Egiptuse kunsti saladuste avamiseks tehnoloogiat...
Arheoloogid avastavad vapustavaid pronksiaegseid haudu…
See ideoloogia sai alguse mõtetest Valgustusfilosoofid John Locke, Montesquieu ja Adam Smith. Poliitiline liberalism kaitses võimude jaotust, õigust elule, eraomandi säilitamist ja sõnavabadust. Majanduslik liberalism seisis vastu riigi sekkumisele majandusse, kaitses vabakaubandust ja soodustas vaba konkurentsi. Selle ideoloogia kaitsjate jaoks ei tohiks riik sekkuda tööandjate ja töötajate vahelistesse suhetesse.
Sotsialistid pooldasid sotsiaalsete suhete jäika muutmist, et lõpetada klassivõitluse soodustatud ebavõrdsus. Erinevalt liberaalidest seadsid selle ideoloogia kaitsjate eesmärgiks vaesuse ja proletaarse tööjõu ekspluateerimise lõpetamise. See vool jaguneb utoopiliseks sotsialismiks ja teaduslikuks sotsialismiks.
Selle ideoloogia loojad olid mõtlejad Charles Fourrier ja Robert Owen. Neid nimetati utoopilisteks sotsialistideks, kuna nad uskusid, et sotsialism on võimalik rahumeelselt juurutada. Nende jaoks saaks sotsiaalsest ebavõrdsusest üle, kui kodanluse ja proletariaadi vahel oleks koostöö. Need kaks kritiseerisid karmilt kodanlikku individualismi, nende jaoks oleks ideaalne ühiskond kogukondadest, kus kumbki inimene töötaks selle kallal, mis talle kõige rohkem rõõmu pakub, tuleks tema tööst saadav tulu jaotada vastavalt vajadustele igaüks. Seda töösuhet nimetati phalansteriaks ja selle loojate sõnul oli selle edu ettevõte oleks oma paljunemises kõigis riigi piirkondades, kuni see muutub täielikult sotsialistlik.
Nad kaitsesid konkurentsi ja koostööd kui vahendit sotsiaalse võrdsuse saavutamiseks. Nad jutlustasid paremaid töötingimusi tehastes ja paremat palka.
Karl Marx ja Friederich Engels, saksa filosoofid olid selle teadusliku sotsialismina tuntud ideoloogia pooldajad. Nende jaoks saab klassikonfliktidest jagu saada vaid ühiskonna ja selle probleemide intensiivse uurimisega. Nad toetusid filosoofia, ajaloo, sotsioloogia ja majanduse õpingutele, investeerisid töölisklassi elutingimuste jälgimisse, et leida lahendusi oma dilemmadele. 1848. aastal avaldasid nad Kommunistliku manifesti.
Mõlema filosoofi jaoks oli sotsiaalseid vastuolusid võimalik ületada ainult sotsiaalse revolutsiooni kaudu. Seda revolutsiooni peaksid juhtima töölised, revolutsiooniline faas sai läbi, võim tuleks enda peale võtta algatades proletariaadi diktatuuri, mis pidi jääma kogu ebavõrdsuse väljasuremiseni sotsiaalne. Sotsiaalsete erinevuste lõppedes annaks sotsialism järk-järgult teed kommunism, kus valitseks klassideta ühiskond, kuna just nemad soodustavad ärakasutamist.
Raamat pealkirjaga Kapital on üks Marxi kuulsamaid teoseid, milles ta kritiseerib karmilt kapitalistlikku süsteemi. Selles töös räägib ta lisandväärtusest, milleks oleks töötaja toodetud ja ülemuse omastatud rikkus.
Sarnaselt sotsialistidega mõistsid anarhistid hukka sotsiaalsete klasside olemasolu, tööliste töö ärakasutamise ja rikkuse koondumise vähemuse kätte. Nad väitsid, et egalitaarsemas ühiskonnas saavad kodanikud elada õnnelikult ja arendada oma potentsiaali.
Erinevalt sotsialistidest, kes pakkusid välja tööliste juhitud riigi olemasolu, pooldasid anarhistid riigi täielikku hävitamist. Nad olid igasuguse valitsuse vastu, algselt tähendas sõna anarhia võimu puudumist. Anarhistlikud ideaalid levisid intensiivselt üle Euroopa, eriti kriisiaegadel. See ideoloogia jõudis Brasiiliasse koos Euroopa immigrantidega 19. sajandi lõpus. See mõjutas otseselt töölisliikumiste teket riigis 20. sajandi algusaastatel.
Lorena Castro Alves
Lõpetanud ajaloo ja pedagoogika erialal
