Kuuba meditsiin on kvaliteedi etalon maailmas ja seda teavad laialdaselt kõik selle valdkonna huvilised. Vähesed teavad, et Kariibi mere saare ülikoolid meelitavad kohale mõnevõrra ootamatu publiku: Põhja-Ameerika üliõpilased. Stipendiumide lihtsuse kaudu lähevad Uncle Sami mustanahalised ja latiinod Havannasse eesmärgiga osaleda oma unistuste lõpetamisel ilma õppevõlga võtmata.
Soodustuse annab Ladina-Ameerika meditsiinikool ELAM. 1999. aastal asutatud asutus pakub tasuta haridust kariibi mere ja Kesk-Ameerika vaeste riikide vähekindlustatud noortele, keda tabasid orkaanid Georges ja Mitch. Praegu kuuluvad organisatsiooni üliõpilaskonda enam kui 124 riigis sündinud üliõpilased. Partnerlus USAga sai alguse 2001. aastal Fidel Castro valitsuse ajal.
näe rohkem
IBGE avab 148 vaba rahvaloenduse uurimisagendi ametikohta; Vaata kuidas…
Avaldatud seadus, millega luuakse programm „…
Kõik sai alguse mustanahaliste USA kongresmenide külaskäigust Kongressi Black Caucus'ist Kuubasse. Toona teatasid juhid, et vähemustega asustatud piirkondades napib arste ja vastuseks pakkus Kuuba juht madala sissetulekuga üliõpilastele stipendiume. Sellest ajast alates sai valiku eest vastutavaks Ühenduse Organisatsiooni Religioonidevaheline Fond (IFCO), mille ELAM kinnitas.
Keskmine taotluste arv on 150, kuid tegelikult kandideerib vaid 30. Neist kümme saadetakse Kuubale. Kursus kestab kuus aastat, kaks aastat kauem kui Ameerika Ühendriikides, kus seda muide pakutakse kraadiõppena. Lisaks kooli lõpetamisele pühendatud ajale on veel üks aasta pühendatud hispaania keele ja loodusteaduste õppimisele keskendunud ettevalmistustundidele.
Mis puudutab stipendiumi, siis see sisaldab majutust ühiselamutes, ülikoolilinnaku kohvikus pakutavat kolme söögikorda päevas, samuti vormiriietust, kohalikus keeles raamatuid ja igakuist rahalist abi. Umbes 170 Põhja-Ameerika arsti on juba ELAMi lõpetanud, olles vastutasuks võtnud USA-sse naastes kohustuse töötada valdkondades, kus meditsiiniteenused puuduvad.
Kuubal meditsiiniõppivatest põhjaameeriklastest rääkides tekitavad mõningast hämmastust kaks tegurit. Esimene on poliitiline pinge kahe riigi vahel. Õpilased väidavad aga, et õppetöö puhul jääb see teema kõrvale. Teiseks tuleb mõelda sellele, mis sunnib õpilasi rikkast riigist lahkuma, et osaleda madala sissetulekuga õpilastele suunatud programmis.
Vastus sellele küsimusele peitub statistikas. Ameerika Ühendriikides maksab meditsiinikursus keskmiselt 200 000–300 000 USD. Enamik Ladina-Ameerika ja mustanahalisi tudengeid riigis ei saa neid kulusid endale lubada. Nii palju, et neid on vaid 6% registreerunud õpilastest. ELAM-i üliõpilaskonda analüüsides on 47% Ameerika lõpetajatest mustanahalised ja 29% latiinod.
Sisseastumisprotsessi ajal teavitatakse Põhja-Ameerika üliõpilasi kohalikest eripäradest, nagu lihtne majutus ning raskused Interneti- ja toiteallikaga juurdepääsul. Õpilasi üllatab aga patsientidega suhtlemisele ja ennetamisele suunatud kasvatusmeetod. ELAM-i lõpetanud Sarpoma Sefa-Boakye teatab, et ühendust võetakse kursuse algusest peale.
Intervjuus BBC-le ütleb arst, et Ameerika Ühendriikides kasutavad koolid näitlejaid patsientide esindamiseks. Kuubal õpitakse esimeses klassis süstimist ja kõike õpitakse otse kliinikutes. Melissa Barber, kes on samuti ELAMi lõpetanud, tõstab esile Kuuba meditsiinisüsteemi kogukonna iseloomu. Noor naine kirjeldab, et iga meeskond vastutab kindla geograafilise piirkonna eest.
Selles hoiavad arstid ja õed otsekontakti selle elanikega, tutvudes sellega süvitsi ja tehes majast majja visiite. Seega on spetsialistidel võimalik panna diagnoos, mis võtab arvesse psühholoogilisi, sotsiaalseid ja bioloogilisi elemente. Kui olukord nõuab erilist hoolt, suunatakse patsient kõikide erialadega varustatud polikliinikutesse.
Jällegi võrreldakse süsteemi Põhja-Ameerika omaga. Kaks arsti meenutavad, et Ameerika Ühendriikides pole paljudel patsientidel isegi ravikindlustust. Seetõttu pöördutakse arsti poole, kui juhtum nõuab kiireloomulisust ja enam ei ole aega ennetamiseks.
Kodumaale naastes peavad Kuubal koolitatud arstid sooritama eelnevad eksamid ja läbima ka meditsiinilise residentuuri programmi. Enamik neist töötab esmatasandi arstiabis – valdkonnas, kus USA-s puuduvad arstid. Selles on neil oluline roll laste suremuse ja muude vaestele elanikkonnarühmadele omaste probleemide vähendamisel.
Üks suurimaid raskusi, millest hiljuti koolilõpetajad rääkisid, on patsientidega koos veedetud aeg. Kuubal harjuvad nad pika staažiga USA pinnal, konsultatsioon kestab keskmiselt 15 minutit. Sarpoma tunnistab, et harjumus on masendav, sest ta tunneb vajadust patsiendi kohta rohkem teada. Ta väidab ka, et on saanud USA-s levinumate juhtumite puhul vähe koolitust.
Näidetena toob ta üledoosi ja kuulihaavadega seotud hädaolukorrad, mida Kariibi mere saarel esineb harvemini. Nende kahe süsteemi vahel on veel üks erinevus, seekord seotud pildistamise ja laboratoorsete testide kasutamisega. USA-s on nende kasutamine suurem kui Kuubal, kus enamikul juhtudel soovitatakse neid esialgse diagnoosi täiendusena.
Igatahes hoiatavad teistes riikides koolitatud spetsialistid, et kooli lõpetamisel omandatud ettevalmistust umbusaldada pole põhjust. BBC intervjuud osutavad, et isegi sellise mentaliteediga on Kuuba arstide reaalsus teistsugune. Seal on nad väga oodatud kogukondadesse, sealhulgas jõudma sinna, kuhu teiste riikide spetsialistid ei jõua.
