Mis on ratastooli tara? Vaatamata sellele, et see sarnaneb traditsioonilise spordiga, ratastooli tara säilitab palju iseärasusi. Modaalsust praktiseeritakse meeste ja naiste kategoorias. Mõlemas on Aasia ja Ida-Euroopa võistlejad maailma suurimad medalivõitjad.
Kuna sellel spordialal on vähe traditsioone, on Brasiilia viimastel aastatel kosmost vallutanud Paraolümpia. Vaatamata sellele, et ta ei võitnud 2016. aasta Rio mängudel medalit, võitis 2012. aastal Londoni mängudel kulla brasiillane Jovane Guissone.
näe rohkem
Hispaanlane jookseb 100 meetri kõrgust ja ületab maailmarekordi;…
Avastage kaks ainsat Brasiilia meeskonda, mida Messi kaaluks…
Kohandatud piirded liikumispuudega võistlejatele ilmusid 1953. aastal. Spordiala tekkimise eest vastutas paraolümpialiikumise isaks peetud saksa arst Ludwig Guttmann.
See on paraolümpia üks vanimaid vorme, mis on olnud kohal alates esimesest võistlusest, mis toimus Roomas 1960. aastal.
Kuni 1955. aastani ei olnud ratastoolivehklemise reeglid ikka veel täielikult määratletud. Tänu spordiala kandmisele paraolümpiamängude ajakavasse on Prantsusmaa teinud ettepaneku võtta vastu uus määrus, mis põhineb Rahvusvahelise Vehklemisliidu (FIE) reeglitel.
Vaid neli aastat pärast selle debüüti peeti Tokyo mängudel võistlusi kolmes spordikategoorias: saber, foil ja épée. Algul said naised võistelda vaid fooliumis. Alates 1972. aastast hakati võistlema ka mõõgasõidus.
Brasiilias on esimesed teated modaalsuse kohta aastast 2002, peamiselt puuetega inimeste huvi tõttu. Alates 90ndatest esindas aga riiki spordis insuldi saanud ja USA-sse ravile sõitnud sportlane Andréa de Mello.
Seal õppis ta tundma ratastoolivehklemist ning kaitses vaatamata Põhja-Ameerika riigis elamisele ja treenimisele rahvusvahelistel võistlustel oma kodumaad.
Kuigi seda haldab Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee (IPC) vehklemise täitevkomitee, järgib see spordiala Rahvusvahelise Vehklemisföderatsiooni reegleid.
Spordivõistlusi korraldatakse põhimõtteliselt kolmes kategoorias, mis erinevad eelkõige kasutatava relva tüübi poolest.
Foolium (mees- ja naisvõistlejad): kehtivad puudutused on tehtud vastase torsole, eeldusel, et kasutatakse fooliumi otsa.
Mõõk (mees- ja naisvõistlejad): kehtiv puuteala hõlmab kogu kehaosa puusast kõrgemal. Et see kehtiks, tuleb puudutused teha mõõga otsaga.
Saabel (meesvõistlejad): kehtivaid puudutusi võib teha vastase mis tahes kehaosale. Siin saavad konkurendid puudutamiseks lisaks otsale kasutada ka tera ennast.
Ratastoolivehklemises saavad võistelda vaid liikumispuudega inimesed. Toolid kinnitatakse võistlusrajal siinide külge, mille pikkus on 4 m ja laius 1,5 m, libisemisvastase põrandaga.
Vehklejatel on tooli liigutamine keelatud. Kui see juhtub, võistlus peatatakse ja tagastatakse pärast õigesse positsiooni naasmist.
Individuaalvõistlustel võidab esimese ringi jooksul, mis kestab maksimaalselt neli minutit, võistleja, kes kogub esimesena viis punkti.
Järgmised sammud on kolm kolmeminutilist poolaega, millest igaühel on üheminutiline paus. Võidab see, kes kogub 15 punkti või kellel on võitluste lõpus kõrgeim punktisumma. Viigi korral on pikendus kuldse skooriga.
Meeskonnavõistlustel võidab see, kes kogub matši lõpus 45 punkti.
Kuigi võistlustel kasutatavad relvad ei ole surmavad, on sportlastel vaja enda kaitsmiseks kasutada rida varustust. Seetõttu on maski, kaitsekinnaste ja jopede kasutamine hädavajalik.
Fooliumduellides on vaja kasutada tooli rattakaitset. Mõõgavõistlustel on aga sportlaste jalgade ja toolide rataste kaitseks metallkatte kasutamine kohustuslik.
Nagu enamikul paraolümpiaspordialadel, on ka ratastoolivehklemise võistlejad Salastatud vastavalt puude astmele, antud konkreetsel juhul liikumisaparaat.
1A klass – Sportlased, kellel puudub istumistasakaal ja kellel on käed piiratud. Relv tuleb kinnitada sidemega, kuna küünarnukist ei ole raskusjõu suhtes pikendust ega käe jääkfunktsiooni.
1B klass – Sportlastel ei ole istuvat tasakaalu ning relvastatud käele on kehtestatud piirangud. Siiski on ka relvastatud käe sirutamine ilma sõrmede painutamata. Samuti kinnitatakse relv võistleja käe külge sideme abil.
2. klass – sportlased, kellel on istudes täielik tasakaal ja normaalne käsivars.
3. klass – Sportlased, kellel on hea istumistasakaal ja normaalsed relvastatud käed, kuid ilma jalatoeta.
4. klass – Hea istumistasakaaluga, normaalse käejõu ja ülajäseme toega sportlased.
Minimaalsed piirangud – alajäsemete puue, mis on võrreldav põlvede all oleva amputatsiooniga. Ajutraumade või isegi kahtluse korral tehakse täielik hinnang sportlase jälgimise põhjal võistluse ajal.
