Anísio Spínola Teixeira oli üks Brasiilia hariduse ajaloo olulisi tegelasi. Ta levitas uue kooli aluseid, ta oli uue kooli manifesti üks allakirjutanuid, kaitses tasuta avalikku haridust.
Anísio Teixeira elulugu algas 12. juulil 1900 Caetité BA linnas. Deocleciato Pires Teixeira ja Ana Spínola Teixeira poeg.
Ta õppis 1907. aastal Colégio São Luizi põhikoolis. 1914. aastal käis ta Salvadoris Colégio Antônio Vieira keskkoolis. Ta on lõpetanud 1922. aastal õigusteaduse ja sotsiaalteaduste bakalaureusekraadi RJ ülikooli õigusteaduskonnas.
Aastal 1924 nimetati ta BA sise-, justiits- ja avalike õppeosakonna hariduse üldinspektoriks. Euroopa-reisil on teil võimalus analüüsida haridussüsteemi. Aasta pärast reisi, 1926. aastal, avas Anísio Escola Normal de Caetité.
1927. aastal sõidab ta USA-sse koolikorraldust õppima.
Aastal 1929 astub Bahias õppepeadirektori ametit pidanud Anísio tagasi. Samal aastal avaldas Anísio Teixeira raamatu „Dewey pedagoogika: Johannese haridusteooria ülevaade Dewey ”ning lõpetanud ka kunstimeistrina, spetsialiseerudes haridusele Columbia õpetajakolledžist Ülikool.
Kaks aastat hiljem nimetatakse Teixeira hariduse ja rahvatervise ministeeriumi komisjoni liikmeks keskhariduse ümberkorraldamiseks.
Ta annab välja väljaannet Educação Progressiva, juhatab ka Instituto de haridusfilosoofia õppetooli Haridus RJ-s ja seejärel UDFi hariduskoolis, kus ta jääb kuni juhatusest lahkumiseni Avalik. Samal aastal 1932 kirjutas ta alla uue hariduse pioneeride manifestile. 7. mail 1932 abiellub ta Emília Telles Ferreiraga.
Ta määrati 1935. aastal föderaalringkonna hariduse ja kultuuri sekretäriks, kuid 1. detsembril lahkus ametist poliitilistel põhjustel.
Marta Maria sündis 1937. aastal, ta on tema esimene laps. Ka Estado Novos on Anísio Teixeira ja tema perekond keelatud ning kolivad Bahia sisemaale.
Teise tütre saabudes kolib ta 1939. Aastal Salvadorisse, kus haldab koos vendade Jaime ja Nelson, importiv ja eksportiv selts (Simel), mis ekspordib maake ning impordib vedureid ja materjale raudtee.
Järgnevatel aastatel sündis Anísiole veel kaks last: Carlos Antonio 1941 ja José Maurício 1943
Aastatel 1947–1951 oli Anísio Teixeira Bahia osariigi hariduse ja tervishoiu sekretär.
Aastatel 1951–1964 oli ta kõrghariduse personali (kapid) parandamise kampaania peasekretäride ametis.
Aastatel 1952–1964 oli ta Riikliku Pedagoogikauuringute Instituudi (Inep) nõukogus.
“Haridus ja Brasiilia kriis” ilmub 1952. aastal, “Ülikool ja inimvabadus” ilmub 1954. aastal. Aastal 1956 avaldas ta raamatu “Haridus ja Brasiilia kriis”
Aasta hiljem avas ta Recife piirkondliku haridusuuringute keskuse ja avaldas väljaande „Educação é não privileged”.
Ta on São Paulo osariigi üliõpilaskongressi lõppistungjärgu aupresident.
1959. aastal avatakse Pariisi ülikoolilinnas Casa do Brasil. Aasta hiljem sõidab ta Tšiilisse, et osaleda Ameerika vabariikide kõrghariduse nõukogu koosolekul.
1962. aastal saab ta föderaalse haridusnõukogu liikmeks. Samal aastal sureb tema poeg José Maurício.
Brasiilias kiusati Anísiot 1964. aastal alusetute laimude eest taga ja omistati kohtu alla.
Aastatel 1967–1971 sai temast Editora Nacionali haridusküsimuste konsultant ning ta osaleb ka föderaalses haridusnõukogus.
1969. aastal ilmusid tema kaks viimast raamatut “Educação no Brasil” ja “Educação no Mundo Moderna”.
11. märtsil 1971 leiti ta surnult hoone liftist, kust elas akadeemik Aurélio Buarque de Holanda.
Lae alla raamatust: Anísio Teixeira
