Paulo Mendes Campos Teda peetakse Brasiilia kirjanduse üheks suurimaks kirjanikuks. 1922. aastal Belo Horizontes sündinud kaevur kuulus suurte nimede põlvkonda, nende hulgas Manuel Bandeira, Carlos Drummond de Andrade, Fernando Sabino ja Rubem Braga, kõik suurepärased luuletajad ja kroonikud. Isegi tunnustatud nimede kõrval oli just tema see, kes tõlkis kroonikažanri kõige paremini lüürilisusest ja ilust läbiimbunud tekstideks.
Kirjanik alustas oma kirjanduslikku elu kahekümne kolmeaastaselt, kui kolis Minasest Rio de Janeirosse. Tema kroonikad äratasid kirjanduskriitikute tähelepanu kohe, kui neid hakati avaldama ajalehtedes nagu Correio da Manhã ja Jornal do Brasil, aga ka ajakirjas Manchete. Tema esimene luuleraamat The Written Word ilmus 1951. aastal. Hiljem avaldati veel kaks pealkirja selle žanri tekstidega, 1956. aastal Brasiilia testament ja 1958. aastal luulekogu O Domingo Azul do Mar. Suure osa oma loomingust pühendas ta kroonikale, kuid ka tema luule väärib tema värsside delikaatsust ja kordumatust silmas pidades silmapaistvat kohta.
näe rohkem
Itaú Social 2022 jagab 2 miljonit füüsilist ja…
MTÜ Pró-Sabre SP pakub õpetajatele tasuta kursusi
Et saaksite Brasiilia ühe olulisema krooniku poeetilist loomingut paremini tundma õppida, sait Escola Educação valis välja kümme Paulo Mendes Campose luuletust, et saaksite mõtiskleda selle luule poeetilise proosa üle. kirjanik; luule, mis kannab endas lüürikat ja igapäevateemadesse hajuvat ilu. Head lugemist.
AEG
Ainult minevikus on üksindus seletamatu.
Kingituseks hunnik salapäraseid taimi
Kuid minevik on nagu pime öö
üle pimeda mere
Kuigi ebareaalne raisakotkas
Minu unistus olla tõeline on häiriv
Või oleme fantaasia ilmutused
Kivi raisakotkas on tugev ja tõsi
Kes mäletab, too näkku
Surnute melanhoolia
Eile on maailm olemas
Praegu on meie surma aeg
SELLES SONETIS
Selles sonetis, mu armastus, ütlen ma,
Natuke nagu Tomás Gonzaga,
Kui palju ilusaid asju salm küsib
Kuid vähesed ilusad salmid õnnestuvad mul.
Nagu kõrbe kasin kevad,
Minu emotsioone on palju, kuju, vähe.
Kui mulle tuleb alati suhu vale salm,
Ainult minu rinnas elab õige salm.
Kuulen karmi fraasi peale sosistavat häält
Paar pehmet sõna aga
Ma ei tea, kuidas oma laulu ridu sobitada
Sees lihtsalt ja kindlalt.
Ja ma kiidan siinkohal neid suuri meistreid
Taeva ja maa tunnetest.
AEG-IGVIK
Instant on minu jaoks kõik, mis puudub
saladusest, mis päevi aheldab
Ma kuristan ennast laulus, et karjased
oleviku lõpmatud pilved.
Ajavaene, muutun läbipaistvaks
selle laulu valguses, mis mind ümbritseb
nagu oleks liha võõras
meie rahulolematust läbipaistmatusest.
Minu silmis on aeg pimedus
ja minu igavik on lipp
avatud üksinduse sinisele taevale.
Pole kaldaid, pole sihtkohta ega ajalugu
aeg, mis möödub, on minu au
ja mu hinge ehmatus põhjuseta.
LAUL DJANIRALE
Tuul on aeglaste tundide õpipoiss,
toob oma nähtamatud tööriistad,
teie liivapaber, teie peened kammid,
nikerdab oma juukseid,
kuhu võltsitud hiiglased ei sobi,
ja ilma selle puudusi kordagi parandamata,
uriseb juba rahulolematult ja guaia
hädas ja läheb teise randa,
kus ehk saan lõpuks end sisse seada
sinu liivahetk – ja puhka.
SURNUD
miks taevane korratus
vere kosmos võtab mul kaua aega
surnute paks õli?
Miks näha läbi minu silma?
Miks kasutada minu keha?
Kui mina olen elus ja tema on surnud?
miks vastuolu pakt
(või õnnetu tehing)
Kas surnud mees on minu juurde pugenud?
Milline kõige lagunenud nauding
tee mu keskmine rind
surnud mehe puuduvast rinnast?
Miks surnud mehe kaal?
on sisestada oma nahk
minu ja teise keha vahel.
Kui see on surnute maitse järgi
mida ma vastikult söön
sööge mu suus surnuid.
Milline salajane lahkarvamus!
ole lihtsalt ladu
elavast ja surnust kehast!
Tema on täis, mina õõnes.
AJA TUNNE
Kingad vananenud peale kandmist
Aga ma läksin üksi samasse kõledusse
Ja liblikad maandusid mu varvastele.
Asjad olid surnud, väga surnud,
Aga elul on teised uksed, palju uksi.
Maa peal lebas kolm luud
Kuid on pilte, mida ma ei osanud seletada: need ületasid mind.
Jooksvad pisarad võiksid häirida
Kuid keegi ei oska öelda, miks see peaks mööduma
Nagu uppuja merehoovuste vahel.
Keegi ei oska öelda, miks kaja häält mähib
Kui me oleme lapsed ja ta jookseb meile järele.
Nad tegid minust mitu korda pilti
Kuid mu vanemad ei suutnud peatuda
Las naeratus muutub pilkamiseks
See on alati olnud nii: ma näen pimedat tuba
Kus on ainult seina valgendamine.
Näen seda sageli sadamakraanates
Teise surnud maailma räige luustik
Aga ma ei oska näha lihtsamaid asju nagu vesi.
Põgenesin ja leidsin mõrvatud risti
Aga kui ma tagasi tulin, nagu polekski tagasi tulnud,
Hakkasin raamatut lugema ja ei puhanud kunagi.
Mu linnud langesid mõttetult.
Mitu tundi möödus kassi pilgus
Aga ma ei mõistnud aega nii nagu praegu.
Ma ei teadnud, et aeg kaevab näkku
Tume rada, kust möödub sipelgas
Võitleb lehega.
Aeg on minu maskeering
kolm asja
Ma ei saa aru
Aeg
Surm
Sinu välimus
Aeg on liiga pikk
Surm on mõttetu
Sinu pilk ajab mind eksima
Ma ei oska mõõta
Aeg
Surm
Sinu välimus
Aeg, millal see lõpeb?
Surm, millal see algab?
Teie pilk, millal see ennast väljendab?
Ma kardan väga
Ajast
Surmast
sinu välimusest
Aeg tõstab müüri.
Kas surm on pimedus?
Sinu pilgus otsin ma ennast
Käed, mis otsivad
Kui pilk aimab elu
Klammerdub teise olendi pilgu külge
Ruum muutub raamiks
Aeg lööb ebakindlalt ilma mõõtmiseta
Käed, mis üksteist otsivad, jäävad kinni
Kitsatud sõrmed meenutavad küüniseid
Röövlinnult, kui ta haarab
Teiste kaitsetute lindude liha
Nahk kohtub naha ja külmavärinatega
See rõhub rinda, rindkere, mis väriseb
Nägu, mida teine nägu trotsib
Liha sisenev liha kulub ära
Ohkab terve keha ja minestab
Ja kurb tuleb talle janune ja näljane.
Amor Condusse Noi Ad Una Morte
loobu oma tagasihoidlikkusest
Vabanege oma tagasihoidlikkusest särgiga
Ja jätab ala hulluks ilma mäluta
Austuseks sündinud alastus
Kannata mu pilgu pärast, mis sind heroiseerib
Kõik, mis su kehal on, ei muuda sind inimlikuks
Kerge võidupimedus
Ja kuna täiuslikkusel pole ajalugu
Teie krundid on kerged nagu tuul
aeglane konstant kombineeritud
Ingel sinus on vastu võitlemisele ja leinamisele
Ja ma langen nagu mahajäetud päike
Kui armastus kaob, tõuseb rahu
Su jalad hõõruvad vastu mu jalgu, ma kuulen
Öö hingus, mis sind haarab.
baleriinile
Ma tahan kohe kirjutada oma salmi
Kus jalatulede äärmine serv
Vaigista oma jalad ja jumal ülendab ennast
Nagu keha oleks mõte.
Lava taga on sillutis
Mida me kunagi valjusti ette ei kujutanud,
Kus su puhas samm ehmatab
Peened liikumislinnud.
Ma armastan sind armastusega, mis palub kõike
Sensuaalsel hetkel, kui seda seletatakse
Kurbuse lõputu soov,
Ilma kunagi selgitamata või lahti harutamata,
Koi, kes maandub, kuid ei jää,
Puhtuse rõõmus kiusatus.
Luana Alves
Lõpetanud kirjas
