Portugallaste poolt Brasiiliasse toodud hopscotch (või jõusaal, tõusulaine, jalanõu, lennuk ja ahv, olenevalt Brasiilia piirkonnast) on üks populaarsemaid ja praktilisemaid mänge. Natuke vaba ruumi, kriit (või pulk, kui see on maas), kivike ja ongi kõik – sul on mängimiseks kõik materjalid juba olemas!
Maapinnal tõmmatakse kõigepealt 10 ruudust koosnev jada, vaheldumisi ühe ja kahe ploki vahel. Igaüks neist võtab numbri.
Kui see on tehtud, peab laps hopsti kivi viskama. Väljakule, kuhu see maandub, ei saa astuda. Ühe või kahe jalaga hüpates peab mängija ületama, kuni jõuab numbrini 10. Kes väljakult lahkub, kaotab.
Algselt Kesk-Läänest pärit Corre Cotia on mäng, mis ühendab sildi cirandaga. Ringis istudes laulavad lapsed ringis kõndides mängu tunnuslaulu, taskurätik või muu ese käes.
Jookse cotia, tädi juures
Joosta viinapuu, vanaema juures
Käes olnud taskurätik kukkus põrandale
minu südame ilus tüdruk
Ma saan mängida? Ei!
Kas keegi ei vaata? Ei!
Ma mängisin!
Kui lugu on läbi, sulgeb ringis viibija silmad, samal ajal kui seisev mängija asetab taskurätiku vargsi kellegi taha.
Kui laps märkab taskurätikut enda taga, peab ta tõusma ja jooksma järele, kes selle tema selja taha asetas, kes peab püüdma tühja kohta hõivata. Kui ta tabatakse, peab ta jätkama taskurätiku peitmist.
Mängimiseks koguge vähem toole, kui on mängus osalejate arv. Muusika mängides keerlevad lapsed istmete ümber. Kui laul peatub, peavad kõik maha istuma. Kes tooli ei saa, see elimineeritakse ja tants jätkub, kuid nüüd juba ilma teise toolita, et lahkujaid tasa teha. Mäng jätkub seni, kuni järele on jäänud vaid üks tool ja seega võitja.
Erinevate variatsioonidega on silt kindlasti üks populaarsemaid mänge laste seas – võib-olla mitte niivõrd vanemate ja õpetajate jaoks. Mäng on lihtne: üks laps on püüdja ja peab jooksma teistele lastele järele. Kes iganes tal õnnestub ühe puudutusega tabada, saab uueks püüdjaks.
Ka see on klassikaline: üks laps, silmad kinni, loeb 10-ni, teised peidavad end. Pärast loendamist peab ta minema oma sõpru otsima. Viimane, kes leitakse, peab jooksma haugi juurde (koht, kus püüdja loenduse tegi) ja ütlema "Päästke maailm!". Kui tal see õnnestub, päästetakse kõik, kes tabati ja sama, kes loenduse tegi, peab selle uuesti sooritama.
Sellel jant on ka mitu versiooni. Ühe või kahe köiega kaks last kiiguvad või keerutavad neid, teised aga hüppavad, kas üks või mitu korraga. Kes nöörile astub, on mängust väljas. Tegevuse osaks võivad olla ka laulud ja muud populaarsed laulud.
Köievedudes kasutatakse ka köit, aga teistmoodi. Selles mängus moodustatakse kaks rühma, igaüks köie küljel. Koos tõmbab kumbki oma küljele. Võidab see, kes ületab märgitud joone.
Lapsel on silmad kinni ja ta peab leidma teised mängijad. Kui ta kellegi leiab, peab ta püüdma ära arvata selle inimese nime. Kui see tabab, saab leitud inimesest uus "pime kits".
Cabra Cegaga samas stiilis on Gato Mias ka lapsel silmad kinni ja ta peab teisi otsima minema. Mängu, mida saab mängida nii heledas kui ka pimedas keskkonnas, erinevus seisneb selles, et kui püüdja leiab teise mängija, peab ta niitma – sellest ka mängu nimi! Kui ta oskab mjäu järgi ära arvata, kes see on, on puudutatud inimene uus püüdja.
Rivist koosnevad lapsed ühendavad oma käed koorekujuliselt, et need praokile jätta. Omakorda teine mängija, kelle käe sees on samamoodi rõngas, söödab seda teiste osalejate käte vahel, kuni jätab eseme diskreetselt kellegi peopessa.
Laps, kellel oli sõrmus, valib seejärel teise, et proovida ära arvata, kellel reas sõrmus on. Kui ta ei saa õigesti aru, algab mäng otsast, seekord rõngaga mänguga.
Mängitakse kätemängu ringis, milles lapsed laulu lauldes üksteise peopesadele koputavad:
A-do-le-ta
Le petittere loll
Le café coh šokolaad
A-do-le-ta
Tõmba vöölase saba
Sina olid see, kes lahkus!
Barra scream tantrum dregs loll!
Puidust või muust materjalist, kõige erinevamates värvitoonides, on endiselt hitt vurr. Mänguasja ümber mähitud ja tugevalt tõmmatud nööri abil vabastatakse vurr siledale pinnale.
Üksi või grupis on mängurõõm alati püüd ületada ennast (või oma vastaseid), pikemaid keerdkäike või isegi žongleerimist, nagu selle ajal peopesaga tippu püüdes jookseb ikka.
Paarides või suuremates rühmades on võllapuu mitmekülgne mäng, millel pole saladusi. Üks või mitu mängijat peavad ära arvama, mis sõna see on ja nende ainsad vihjed on tähtede arv ja sõnaga seotud teema. Iga vale tähe jaoks joonistatakse kehaosa, mida riputatakse. Mäng lõpeb alles siis, kui sõna ära arvatakse või kui võllapuule on moodustatud terviklik keha.
Klassikaliselt on tuulelohe lennutamine üks parimaid võimalusi õues mängimiseks. Tuulelohed (või raid, pandorgad ja papagoid) on valmistatud pulkadele asetatud pehmest paberist. Nende toppimiseks on vaja teha rabiola, mille külge on seotud oma nöör ja plastikust tükid.
Ideaalne on mängida tuulisel päeval, et tuulelohe kergemini lendaks. Parimad kohad lendamiseks on need, kus elektrijuhtmeid on vähe või üldse mitte, näiteks maal ja rannas, mistõttu pole ohtu, et lohe juhtmetesse takerduks ning tõsiseid ja tõsiseid õnnetusi põhjustaks. Samuti on alati soovitatav täiskasvanu järelevalve.
Iga mängija asetab oma värvilised marmorid põrandale ringi sisse. Mängu eesmärk on lüüa vastaspalli oma palliga nii, et see lahkuks alalt.
Tavaliselt panustavad mängijad marmori peale. Igaüks võidab need, kes saavad õigesti aru ja sunnivad nad ringist lahkuma.